Reisiblogid Travellerspoint-is

Horvaatia 2012

Ärkan kell 7.15 ja asun usinalt Raidole helistama, kes peab kell 8.00 meie bussile järgi minema. Eelmisel õhtul olen sooritanud elu projekti - tekiilajoobes Raido koju saamine (ja tema sinna jäämine). Neljanda kõne peale võtab härra viimaks vastu ja saab 5 minutit asjade pakkimiseks. 10 paiku kohvitame Laagri Statoilis ja lahkume Tallinnast. Pärnus tervitame sõpru-tuttavaid, kes suunduvad Positivusele. Soetame hunniku tehnikat, et pikk tee suunduks maksimaalselt hea muusika saatel. GPS ei leia üles Varssavit - ju on Poola ehitustööd vastlõppenud EM valguses seekord eriti suurejoonelised olnud. Kui pakume sihtkohaks Horvaatiat, on GPS aus - vastuseks "too far". Ületame piiri ja jõuame Välismaale. Mõned meist vaatavad eriti igatseva pilguga Positivuse festivali, millest möödume. Teeme Pärnust soetatud Cosmoga tagaistmel seksikaid pilte ja loeme kvaliteetajakirjandust. Läti Statoil üllatab tootevalikuga, menüüs on peedi-mädarõika-ahjuliha-hapukurgi salat, mida ühiskondlikult tarbime. Peame plaanile, kellele kirjutada tuleks, et seda ka kodumaal saaks. Puldis on Tordik, valmistub Timo.Triin avab esimese puhkusejoogi.

Õhtu. Ikka 20.07.

Mõned km enne Poola piiri ütleb üles meie GPS. OK, Varssavit seal nagunii ei olnudki. Ostame Statoilist kaardid, update'ime FB staatust ja siseneme Poola - plaksutades.

21.07

Hommik tervitab meid endiselt Poolas. Öösel on Timo ja Raido meid suuremast osast Poolast kenasti läbi toimetanud, Liis võttis alguse. Pimeduses sai tehtud õhtune hambapesu ning minu poolt manustatud ka unerohu tablett. Seetõtu Poola muljed paljuski teiste info põhjal. Maris rääkis, et öösel oli tee meid üsna korralikult tagaistmel ringi põrgatanud. Mind see loomulikult ei seganud, olin aeg-ajalt silmi avanud ja palunud tal jalgu ühest kohast teise tõsta. Maris kuuletus kenasti. Timo ja Raido olid teinud sissepõike (küll plaanimatu) ka Varssavisse. Öösel otsustab meie hulka naasta ka GPS, tervitame teda rõõmuga. Rõõmu jahutab vaid veidi hommikune olukord, kus kõik teed, mis viivad Poolast välja Tsehhimaale, tunduvad olevat alles ehitusjärgus. Sihikindlus viib siiski sihile - antud juhul Tsehhi - ja sealt edasi juba Austriasse ja Sloveeniasse. Sloveenias juba hõiskame, nähes silti "Zagreb 85". Rõõm ostutb ennatlikuks. Algab ummik, mis kestab Sloveenia piirini, kokku 2,5h. Õnneks on vahepeal bensukas. Pissime ja täiendame reisivarusid 2 liitrise veiniga. Autopiduuuuuu...
Pidu kujuneb lausa nii meeleolukaks, et Horvaatiasse sisenedes vastame küsimusele "Kuhu lähete?" üsna iseenesestmõistetavalt, et ikka Horvaatiasse. Horvaatia võtab meid vastu suurejoonelise valgusinstallatsiooniga. Mägedest läbi sõites on meil taustaks mässive äikesetorm. Keerame sisse teeäärsesse "Restauracijasse" ja naudime viimase 30h kõige maitsvamat einet. Timo vürtsitab oma salatit ka maasikajogurtiga. Autopidu kogub tuure - veini müüakse siin maal 24/7 ja sinna juurde õnneks ka Sprite'i. Raido on puldis ja Tordik ning Liis korraldavad esiistmel suuremat sorti küttepeo. Meie Timo-Kaisa-Marisega tukume-tiksume taga. Ärkame bensukas Tordiku hõike peale "COSTA DEE AZÜÜÜÜÜR!". Oleme mägedest viimaks läbi ja sooja on 25 kraadi - juhuu. Veidi enne südaööd maabume ma apartmendis. Avastan dushi all et 37 tunnine autoreis on jätnud oma jälje väikese armsa haisu näol. Tordik kolib magama rõdule, meie vajume vooditesse. Puhkus, let's go.

22.07

Ärkame oma Horvaatia kodus Biogradis. Ilm on soe aga jube tuuline. Suundume Tordi-Raido-Liisiga hommikusöögi jahile. Kuna mind tervitavad hommikul ka kaks ohatist, otsime üles apteegi, et nad kinni plaasterdada. Tahan öelda apteegitädile horvaatia keeles "aitäh", aga ei mäleta täpselt, kas see kõlas nagu koaala või panda. Mõmisen midagi niisama. Varustame end arbuusi, omleti- ja võkumaterjaliga ning suundume koju. Grillsiga ostame ka. On hää.

Peale korduvat toa ja auto vahel jooksmist suudame end lõpuks autosse koondada ja suundume ranna poole. Kahjuks on vahepeal taevasse kerkinud pilv. Rannaparklast saame soovituse suunduda saarele, kus peaksid meid ootama "sandy beaches". Pargime auto praamijärjekorda ja suundume kai peale baari kohalikku napsu degusteerima, arendame kõrvale vestlust koeratõugudest. Liisil on välja löönud reisiallergia sita enesetunde näol ja ta puhkab veidi autos. Praamisõit möödub kiirelt ja olemegi Pasmanil. Esime peatus - restoran. Sööme kalmaare, pitsat, lihhi ja Tort/Raido lasevad hea maitsta jäkubullidel. Tüdrukud kohalikul rummil. Timo on kaine rool. Lahkume rõõmsas tujus ja jätkame ekskursiooni. Pika otsimise peale leiame ka ranna, mida võib tinglikult nimetada "sanday beachiks". Jube tuul on aga teeme ära esimese ujumise. On väga värskendav aga mõnus - soojem kui õues. Tagasi praamile, poodi ja koju. Esialgne plaan õhtul Zadaris asuvat chillobaari Gardenit külastada jääb osalejate puudusel ära. Osavõtt null seitsmest. Timo joob selle uudise peale ära terve siidri. Ikkagi pikk päev roolis seljataga ja aasta autojuhi tiitel taskus. Teeme ka poest ostetud segust (kus kirjas "Just add rum!") mojitosid. Maitsevad nagu vaese mehe mojitod. Vaese ja võlgades mehe. Timo-Tordik tiksuvad rõdul, ülejäänud vaatavad Californiacationit. Mina küll väga poole silmaga (teine või aegajalt ka mõlemad on kinni). Ühe paiku on maja vaikne.

23.07

Everybody's shuffeling! Aga algame otsast peale. Teen silmad lahti juba 7.30. Kuna Tordik on öösel tuppa kolinud (Marise kirjeldus: "Avan mingi hääle peale silmad. Tordik seisab voodi ees ja hindab olukorda. Siis seob teki keebiks ja teeb voodisse feissplanti"), hõivan tema koha rõdul kiiges ja veedan paar tundi Apteeker Melchioriga Rataskaevu Viirastuse mõistatust lahendades. Väljas on metsik tuul aga see ei sega meid terrassil pikutamast ja veidi oma dzuumiga tegelemast. Kella 13 paiku stardime Biogradist Plitvice järvede poole. Enne vahetame raha väga vargakindlast topeltustega pangas. Timo jääb uste vahele lõksu, aga pääseb siiski. Teeme heamuusika plaadi, ostame redbulli jäätist ja läheme. Kiireteel on nii vinge tuul, et buss vibrab korralikult. Bensukas mängime Raido ja Pringles'iga "Catch me if you can" mängu, on lõbus. Mida km edasi, selle allapoole kukub number termomeetril. Lõpuks on meil käes harilik Eesti suvi - 13 kraadi. Paneme selga oma kõige soojemad riided. Ainult Marise mõnitav naer takistab mind Jaanus Vihtla-Silver Penu stiilis topelt denim look'i viljelemast. Ostame 110 Kn eest piletid. Note to tulevastele külastajatele - piletit kuskil ei kontrollita, nii et kui on soov loodust külastada tasuta, siis teoorias on see võimalik. Meie sõidame kogu raha eest bussiga mäkke ja promeneerime paar tundi keset järvi ja koskesid. Lühikokkuvõte: ooooo, kui sinine vesi, Ooo, kui ilusad vaated, Oooo, kui nunnud kalad, Hoolimata irooniamahlast on koht tegelikult ka külastamist väärt. Pakime end uuesti hõbedasse kaarikusse, valmistame maitsvad kokteilid ja Tort palub GPS'il meid abielusadamasse viia. Õhtuks on eesmärk jõuda Pagi saarele, kus Jaanus Vihtla anmetel ootavad meid legendaarsed rannaklubid veel legemate rannapidudega ja muu häädus. Kindlasti ei ole põhjus päeva jooksul manustatud arvukates napsudes, aga läheb nii, et jõuame Pagi saarele mitte silda pidi nagu planeeritud, vaid leiame end kell 22.00 sadamast. Küll mitte abielusadamast aga siiski jääb sild hoopis teise saare otsa. Õnneks on veel praame minemas. Rõõm asendub aga kiirelt kergelt paanilise hirmuga, vähemalt minul ja Marisel. Tuul on ca 30 m/s ja meie buss kõigub sadamakil nagu Martin Tordik. Vett lendab. Tort, Raido ja Liis on vaimustuses. Teeme Marisega julgestuseks rummikokteile ja midagi pole teha - saarele tuleb minna. Praamil välume autost ja läheme üles tekile. Tuul on nii rets, mina hoian oma krunni kinni, et ta ära ei lendaks. Sõit kestab ca 15 minutit ja on ELAMUS. Üllataval kombel üldse ei kõiguta kuigi ümberringi vett lendab ja tuul puhub pikali. Tordik tuigib reelingu ääres ja röögib üle tuule "Gooood! Bring it!" Maris manitseb teda servast kinni hoidma ähvardades, et kui ta üle parda käib, siis ta ei helista Tordikule enam mitte kunagi. Jõuam kõigest hoolimata Pagi saarele. Tund hiljem kuuleme, et praamid pole tuule tõttu juba mitu päeva sõitnud. Mis omakorda seletab sadama baarmani sõnu: " If you have ticket - ferry go. No ticket, no go". Asume otsima apartmentit Novalja linnas, mis osutub hilise kellaaja tõttu ootamatult keeruliseks. Viimaks saame kaks tuba kesklinnas ühe mehe kaudu, kelle leiame sõna otses mõttes tänavalt. Võtame 17 € eest toad üheks ööks, tegemist on üsnagi peldik-öömajaga. Aga võtame kiire dushi ja asume tegema seda, milleks me siia saarele tulime - külastama kuulsaid rannaklubisid. Tordik jääb koduvalvesse. Kohe tänaval selgub, et oleme umbes 10 aastat liiga vanad, keskmine vanus on 16 ja keskmine olek - ülipurjus. Meie ei mahu kumbagi kategooriasse. Suundume koos purjus lastega peobussi peale. Randa saabudes tervitab meid endiselt seesama 30 m/s tuul ja maheda beach hauss peo asemel leiame end tõeliselt tränareivilt. Umbes 300 m rannalõigule on end sisse seadnud 5-6 erinevat klubi. Hakkame otsast peale ja leiame end keset 20 aastaste massi. Everybody's shuffeling. Sama lugu kuuleme ka kahes järgmises klubis. Liis ja Raido otsustavad päeva õhtuks kutsuda. Mina-Maris-Kaisa-Timo üritame liitriste rummikokside abil sisse sulanduda. Puhkame Kalypso ees jalga ja vaatame härrat, kes on end öökulliks joonud. Ringi keksides ja tuikudes hõikab ta aeg ajalt õige meeleolukalt "Uhhuu!" ja teeb ka paar tantsutiiru palmiga. Jalutame veelkord klubirea läbi, tunneme end veelkord vanana ja klapime viimaks takso tagasi linna. Kokkuvõteks saime targemaks, et Jaanus Vihtla reisisoovitusi ei tasu alati puhta kullana võtta. Positiivse noodina saime sel õhtul kaks uut reisikaaslast kaunite klaasist karahvinide näol, millest edaspidi rohkelt veini-spraidi kokteile naudime.

24.07

Avame oma peenes öömajas silmad. Teeme pilti Tordiku mustadest jalgadest, mis on taustaks öösel tarbitud võikujäänustele. Alles on vorstinahk ja saiapuru. Grupeerume ja asume ellu viima öösel koostatud plaani: süüa hommikust, otsida Dubrovnikusse majutus ja sõita ära Dubrovnikusse. Esimene peatus - hommikusöök. Öine 16-aastaste skene on asendunud nende vanemate ja vanavanematega. Istutame end internetikohviku terrassile. Tordik tellib tseerarisalatit, kahjuks mitte latet. Kamba peale klapime talle tseesari-latte kombo pildiks ikka. Timo suundub internetti meile Dubrovnikusse kodu leidma. Mingi hetk otsustab arvuti 90 kraadise pöörde teha ekraani vaatel - pole hullu, pöörame ka monitori 90 kraadi ehk külili. Saadame Airbnb's päringud välja ja jääme ootele. Midagi ei toimu, nii et teeme sääred ja loodame, et keegi meile tagasi helistab. Kaua ei tule oodata, Ivana helistab ja pakub meile üsna tutikat apartmenti 120 € eest öös. Tundub mõistlik, ja kuigi me see hetk seda veel ei tea, nõustume ja alustame eepilist saagat. Vahepeal on ilm läinud jube ilusaks. Ka Pagi saar teenib meie silmis üha enam boonuspunkte. Vaid Maris, kes on roolis, ei näita käänuliste aga maaliliste mägiteede suhtes sooje tundeid. Simunis otsustame teha ujumispeatuse. Päike paistab, vesi on sinine ja veini-sprite segu värskelt soetatud karahvinis külm. Nii me oma Horvaatia reisi ette kujutasime. Aga Dubrovnikusse on endiselt 370 km, nii et pakime end kokku. Kiirteele jõudes tervitab meid hall sein. Vihma ladistab nii, et üle 80 km/h väga mõistlik sõita ei tundu. Seda kahtlust kinnitab ka keset kiirteed seisev Porsche, millest veeran on jäänud teepiirdesse. Kui keerame kiirteelt maha, lõppeb ka vihm. Sõidame läbi "viljaka oru" ja soetame arbuusi, kartulit, tomatit ja viinamarju. Päike tuleb välja ja Hed Kandi biitsh hausi saatel saabume Bosnia ja Hertsegoviinasse. Maris pimestab piirivalvuri oma naeratusega nii et seekord saame kõikide relvade ja narkootikumidega kenasti läbi. Kauaks seda lõbu (ja by lõbu I mean B&H, mitte relvi ja narkootikume) ei jätku. 20 km pärast oleme tagasi Horvaatias. Sõidame ja vaimustume - jube ilus on. Siis keerame teele, mis viib meie maja juurde, ja hinge poeb kahtlus - tegemist on lennujaama taga asuva külakesega, kus inimesi ei liigu ja merd ei näe. Peale mõningast seiklemist (märksõnadeks kirik keset küla) jõuame oma majani. Kvartiira pole paha aga asub reaalselt in the middle of nowhere. Meid tervitab koer, kes on rohkem sarnane jääkarule. Tort ja Raido juurdlevad, kas temaga ratsutamine on hinna sees. Hoolimata kõikidest nendest suurepärastest lisaboonustest otsustame lahkuda. Õnneks on alles ühe teise korteripakkuja number, kes on laheksti nõus meiega Cavtati bussijaamas kokku saama. Sõidame tema järel läbi Cavtati rannaääre korterisse, mis asub mäe nõlval ja kus avaneb maruilus vaade alla lahele. Kui omanik toob omakorda veel välja kohalikud napsud, lööme kokku ja lööme käed. Õhtust sööme Ivani restoranis. Kõik tellivad kohalikku ahvenat ja mõnda aega kostab ainult rahulolevat mõminat. Teeme päkad ka liitrisele veinile, mida annab juua ainult rohke spraidi ja jääga. Liis üritab meid pöörata S.E.B (loe: Ess Ee Bee) usku. Meie jääme ikka "seebideks". Põhjendame oma ignorantsust mugavusega ja toome võrdluseks, et Kapo kohta me ju ka ei ütle Kaa Aa Pee Oo. Svipsis peaga suundume mäest üles ja voodi. Raido üritab rõdul magada aga vihm peksab ta keset ööd tuppa.

Kirjutas tkallas 4:24 Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 1. Kokku 1) Lehekülg [1]